14 August 2016

Radooni ohtlikkus eeldab teadmisi juba projekteerimisel

Viimasel ajal on hakatud üsna palju rääkima radoonist. Sellega seoses on ehitajatele ja projekteerijatele välja töötatud mitmesugused nõuded. Tegelikult ei ole radoon ega sellega seonduvad ohutusnõuded mujal maailmas midagi uut.  
Radoon on maapinnas tekkiv radioaktiivne gaas, mis tungib  läbi halvasti ehitatud vundamendi hoonetesse.
Nii, nagu katus peab kinni pidama vett ja lund, peab vundament kinni pidama maapinnast peale tungivat niiskust ja radooni.  
Radooni peetakse  kopsuvähi põhjustajana sama ohtlikuks kui sigaretisuitsu. Ei ole mõtet pikalt peatuda vaidlusel, kas ülemaailmsed uuringud on tõesed või on tegemist eestlaste kiusamiseks välja mõeldud pseudoprobleemiga.
Hindamine enne ehitamist
Enne ehituse algust tuleks määrata radoonitase maapinnas, et saada teada, kui suur on oht ja milliseid meetmed tuleb võtta ehituse käigus. Euroopas on kehtestatud piirnorm 50kBq/m3, millest alates tuleb kindlasti selle gaasi olemasolule tähelepanu pöörata ning radoonitõkkeid kasutada.
Ehitusjärgus hoonega on lihtne. Vundamenti ehitades tuleb selle alla rajada tuulutussüsteem ning katta vundament spetsiaalse kilega. Suurt tähelepanu tuleb pöörata kõikidele läbiviikudele ja võimalikele põrandapragudele, sest need on just potentsiaalsed radooni sisseimbumise kohad.
Soovitav on kindlasti konsulteerida vastava ala spetsialistiga, et leida õige lahendus. Ning kindlasti tuleb ehitamisel kasutada selleks otstarbeks mõeldud ning sertifitseeritud materjale. Kuna tegemist on gaasiga, siis  ei ole tavalised hüdrotõkked piisavad. Kui kasutada oskamatu ehitaja teenuseid ning kahtlasi materjale, on võimalik, et kulutate  suure summa raha, valminud hoone pole aga turvaline.
Tehes koostööd selle ala spetsialistidega, võib teenus algul tunduda kallis, kuid tulemus on kvaliteetne ning ka hoone kui kinnisvara väärtus tõuseb. Ei ole juba praegu harvad juhtumid, kus ostja nõuab eelnevalt vastavat tunnistust või mõõtmiste teostamist. Samuti jälgivad tervisekaitsjad lasteaedade, koolide jms asutuste ehitusel ja renoveerimisel radooniohuga arvestamist. Ning see ei ole kindlasti see koht, kus järelandmisi  teha ja kokku hoida.
Radoon hoones
Juba valminud hoones on radooniprobleemi lahendamine oluliselt keerukam ja tihti ka palju kulukam kui ehitusjärgus. Kõigepealt tuleb teostada mõõtmised hoone siseõhus, et teada saada, kui suur on probleem.
Uutes hoonetes ei tohi radoonisisaldus ületada 200 Bq/m3 osadel juhtudel on vanades hoonetes lubatud kuni 400 Bq/m3. Järgnevalt tuleb leida radooni sissepääsukohad ja need sulgeda. Tavaliselt kipub aga olema nii, et kui sulged ühe augu, leiab gaas sissepääsukoha mujalt. Sellepärast ei maksa tõsiselt võtta mõnede „spetsialistide“ soovitusi  lisada siia või sinna törts silikooni, sest maapinna siserõhk surub gaasi maapinnast pidevalt välja.
Tuleb leida võimalus juhtida radoon hoone alt välja. Selleks aga tuleb kuskil midagi ära lõhkuda, et vundamendi alla pääseda. Kui majas on täielik põrandaküttesüsteem ja ümber hoone korralik haljastus, ei ole selline töö just meeldiv.
Valmis hoonetega ühest lahendust ei ole. Kõik hooned on omaette projektid ja lahendus leitakse vastavalt võimalustele. Selleks tuleb kutsuda kohale spetsialist, kes tuvastab radooni sissepääsukohad ja koostab tegevuskava vastavalt hoonele ja  selle vundamendi tüübile.
Teinekord võib olla probleemi lahendus väga lihtne ja ka mitte väga kulukas. Müügil on kodus ja kontoris kasutatavad radoonimõõtjad, millega on võimalik jälgida radooni taset reaalajas aasta ringi.
Esimene asi, mida inimene radoonitaseme tõustes teha saab, on avada aknad ning tuulutada ruume. Sageli tuleks ruume nn märjalt puhastada. Kui aga radoonitase on aastaringselt pidevalt üle normi, tuleb ette võtta vajalik  ümberehitus.

MAIT SAAR, radoonitõrjekeskuse töötaja

Radoonitõrjekeskus OÜ
www.eestiradoonitõrjekeskus.ee

http://www.vooremaa.ee/radooni-ohtlikkus-eeldab-teadmisi-juba-projekteerimisel/

2009

03 July 2016

Tajumatu vähitekitaja ründab maapõuest

Tuhanded majaomanikud ja -ehitajad elavad õndsas teadmatuses, kuuldes ehk alles neid ridu lugedes maakoorest välja tungivast radioaktiivsest gaasist radoonist, mis põhjustab Eestis ligi sada kopsuvähi juhtu aastas.


«See on superküsimus,» ei varja Luunja vallas Veibri külas kortermaju ehitava osaühingu Nordmet Invest juhataja Aivar Roostik nõutust, kui kuuleb küsimust, kas tema firma on radooniprobleemiga kursis ja sellega elamuehitusel arvestanud.
Eesti ja Rootsi kiirgusekspertide koostatud Eesti radooniriski kaardil 2003. aastast on Luunja valla keskmiseks radoonitasemeks elamutes märgitud 200–250 bekrelli kuupmeetris. Samast aastast kehtiv ehitusstandard ütleb, et uutes elu-, puhke- ja tööruumides peab näitaja olema alla 200 Bq/m3.
«Meil radooni kohta andmeid ei ole, selline standard on mulle üllatus,» sedastab Aivar Roostik. «Ma arvan, et enamikule Eesti ehitusfirmadest on see teema täielik null.»
Ei osata kartagi
Keskkonnaministeeriumi kiirgusspetsialist Evelyn Pesur, kes kaitses läinud aastal radooniteemalise magistritöö, nendib, et teavet sellest nähtamatust ja lõhnatust inertgaasist on eriteadmisteta inimesteni jõudnud kahetsusväärselt vähesel määral.
Oludes, kus paljud eramuomanikuks pürgijad ei oska ehitajalt nõuda isegi toimivat drenaaži ja korralikult kandvat vundamenti, näivad teadmised radoonikaitse vajalikkusest ilmse luksusena. Kaitse ise pole aga Evelyn Pesuri sõnul uue maja koguhinna taustal kindlasti luksus.
Põhimõtteliselt on radooni tuppa imbumise vältimiseks kaks moodust, kusjuures üks ei välista teist. Esimene on korralik põrandaalune õhutussüsteem, teine nn radoonikile paigaldamine vundamendi alla.
Põhja-Eestis, mille radooniohtu hinnatakse Lõuna-Eesti omast oluliselt suuremaks, pärineb radioaktiivne gaas paarikümne meetri sügavuselt dik-tüoneemakildast.
Lõuna-Eestis on allikaks moreen, mis võib olla paiguti maapinnas vaid paari meetri sügavusel. Need ongi kõige ohtlikumad punktid.
Radooni tootva uraani poolestusaeg on 4470 miljonit aastat, ent radoonil endal kõigest 3,8 ööpäeva. See tähendab, et kui radoonil kulub maapinnale tungimiseks neli päeva või enam, pole see enam ohtlik.
Oma magistritöö raames jagas Evelyn Pesur üle tuhande kiirgusmõõdiku rohkem kui kahesajas mõõtekohas üle Eesti, sh paaris Tartumaa vallas. Tartu linnas said oma radoonidetektorite komplekti koguni pooled koolid ja lasteaiad.
Pesur sai teada, et keskmiste näitajate poolest ei saa ühtki Tartu lasteasutust ohtlikuks lugeda.
Päkapiku lasteaias ja Forseliuse gümnaasiumis ligines aga keskmine radoonisisaldus 300 bekrellile ja ületas Forseliuse kooli ühes mõõtepunktis 400 ja ühes koguni 800 bekrelli piiri.
Kiirguskeskuse kodulehel räägitakse mõõdukast radoonitasemest kuni 400 bekrellini, 800 Bq/m3 loevad kiirgusspetsialistid väga kõrgeks ja seega ka otseselt ohtlikuks inimese tervisele.
«Lasteasutustes, kus keskmine mõõtmistulemus on üle 200 Bq/m3, soovitame omavalitsusel tellida kordusmõõtmise ja kaaluda kiirgustaseme vähendamise abinõusid,» ütles Evelyn Pesur.
Pesur tõdeb, et kuna 200-bekrelline norm kehtib vaid uutele hoonetele, pole omavalitsustel otsest kohustust vanade lasteaia- ja koolimajadega midagi ette võtta.
Eesti Geoloogiakeskuse juhtivgeoloogi Valter Peterselli arvates saab aga täielikust ohutusest rääkida allpool 50-bekrellist keskmist.
Tartu linnavalitsuse haridusosakonna majandusteenistuse juht Priit Metsjärv ütles, et kahjuks pole Evelyn Pesuri töö tulemus temani jõudnud ja sestap on ka keeruline pakkuda, kas ja mida peaks Forseliuse koolis või Päkapiku lasteaias tegema.
«Uute kooli- ja lasteaiahoonete ehituse eel, samuti enne vanade rekonstrueerimisi, tellime alati radooni mõõtmise,» kinnitas Metsjärv.
Mõõtmine pole kallis
Veendumaks, et elumajas, korteris või kontoris pole suurt kopsuvähi riski, saab tellida keskkonnaministeeriumi haldusalas töötavast kiirguskeskusest postiga koju detektorid, mille paar maksab koos paari kuu mõõtmistulemuste analüüsiga 700 krooni. Sama kallis on kiirmõõtmine.
Eesti Geoloogiakeskusel on aga seadmed radooni mõõtmiseks otse pinnases. Seda meetodit on mõistlik tarvitada juba enne uue maja vundamendiaugu kaevamist. Uuring ise maksab 2000 krooni, sellele lisandub transpordikulu kuus krooni kilomeetrilt.
«Viimsi ja Harku vallas on jõutud selleni, et ilma radooni mõõtmiseta ei anna keskkonnateenistus ja tervisekaitse ehitusprojektile kooskõlastust,» kõneles geoloog Valter Petersell.
Mida aga teha olemasoleva koduga, kus radooni on liiga palju? Kolida minema või lõhkuda maja maani maha?
Evelyn Pesuri kinnitusel pole nii radikaalsed sammud tarvilikud. Üldjuhul saab ka iga olemasoleva maja radooninivoo viia normaalsele tasemele, ehitades põrandaaluse ventilatsiooni.
Läbi vundamendi tuulutusavade on majaaluseid ikka õhutatud, kuid radooni tõrjumiseks ei pruugi selline lahendus olla piisavalt tõhus. Seda enam, et vanades põrandasoojustuseta majades tavatsetakse talveks tuulutusavad külma tõttu sulgeda.
Et ümberringi on maa külmunud, võib elamu muutuda nõnda tõeliseks radoonikaevuks, kust pressib majja ka see radioaktiivne gaas, mis keltsata aegadel pääseb maapinnale mujalt.
«Kohe täna on aga abi sellestki, kui tuulutada tube mitu korda päevas,» nendib Evelyn Pesur.
Ja päris kindlasti tasub jätta maha suitsetamine, mis põhjustab kopsuvähki umbes kaheksa korda tõenäosemalt kui radoon.

Martin Pau
Tartu Postimees 2007
http://tarbija24.postimees.ee/1648547/tajumatu-vahitekitaja-rundab-maapouest

05 June 2016

Passiivmajaomaniku kogemus ja nõuanded: Kuidas luua energiatõhus kodu

Energiasäästlik kodu ja nutikam energiatarbimine saavad üha enam tähelepanu. 
Ühelt poolt saab tarbija aina teadlikumaks, teisalt peavad 2019. aastast olema kõik uued avalikud hooned, alates 2021 ka kõik uued erahooned nn liginullenergiahooned ehk oluliselt väiksema küttevajaduse ja energiakuluga kui praegu. Põlvamaal 300-ruutmeetrises passiivmajas elav Kuldar Leis räägib oma kogemusest ja soovitustest energiatõhusa kodu loomiseks.

Passiivmajad ehk energiasäästlikuks projekteeritud hooned on Eestis alles tasapisi populaarsust kogumas. Kuidas tekkis teie perel huvi end selle teemaga siduda?


2010. aastal sain võimaluse osaleda Otepääl toimunud energiatõhususe seminaril, mille peaesineja oli Austria arhitektide Reinbergide perekond. Rääkisin neile, et meil on perega tulevase kodu krunt välja vaadatud, aga veel ostmata, ning tahtsin uurida võimalusi, kuidas saaksime endale sinna energiatõhusa kodu rajada. Käisime arhitektidega esmalt krunti vaatamas ja seejärel küsitlesid nad meie pere mitme tunni jooksul hobide, eluolu, laste ja muu taolise kohta, et saada piisavalt infot esimese majaeskiisi jaoks, mis arvestaks võimalikult palju meie pere soovidega.

Millise lahenduseni arhitektidega jõudsite?

Nende poolt välja pakutud lahendus oli Eesti mõistes piisavalt mõistliku energiatõhususega maja, kus oleks kasutatud võimalikult palju kohalikke materjale hea sisekliima tagamiseks. Parima lahenduse leidmiseks olid abiks austerlaste partnerid Eestis, OÜ Sense ning Tartu Ülikooli energiatõhusa ehituse tuumiklabor. Nii olemegi kasutanud oma majas kohalikku puitu, savi, lupja ja õlisid, et tagada maja igas nurgas aasta ringi sama head tingimused. Alguses ei saanud ma materjalide kasutuse tähtsusest nii palju arugi, aga täna pean tunnistama, et heal sisekliimal on tõesti oluline roll ja mõju meie tervisele. Näiteks — savikrohviga kaetud seinad aitavad meil aasta ringi sama õhuniiskust hoida ning üks 22-sentimeetri paksune savisein aitab omakorda maja soojana hoida, sest soojeneb madala talvepäikese käes üles ning töötab talvel justkui kütteallikana.

Miks tasub mõelda passiivmaja ehitamise peale?

Kodu rajamisel tuleb võtta vastu mitmeid olulisi otsuseid, alustades sellest, mis on tulevase kodu perspektiiv — kas tahate seal elada mõned aastad n-ö vaheetapina või aastakümneid. Viimase puhul on mõistlik mõelda passiivmaja peale. Tasub arvestada, et väljavaadatud krunt ei pruugi ilmakaarte suhtes sobilik olla. Näiteks, kui tahate merevaadet, aga see on põhja suunas nagu Tallinnas, ja lõuna pool on mets ees, siis võib passiivmaja rajamine olla raskendatud. Samas saaksite projekteerimisel ja ehitamisel ikkagi rakendada passiivmaja meetodit, et tagada energiatõhus ja hea sisekliimaga kodu. Ehk et eesmärk ei peagi olema sertifitseeritud passiivmaja, vaid passiivmaja põhitõdede jälgimine.
Meie olime kindlad, et tahame elada Põlvas ka tulevikus, ja teadsime, mida selles majas teha tahame. Seetõttu oleme tulemusega väga rahul. Ja kuna ise ehitades ei ole võimalik kõiges tark olla, tasuks usaldada spetsialiste, kellel on passiivmajade ehitamise varasem kogemus. Oleme perega tänulikud asjatundjatele, kes meil kodu luua aitasid, sest tunneme ja näeme täna Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli poolt kolme aasta jooksul läbi viidud seiretest, et maja õhuniiskus, CO2 tase, temperatuur ja küttekulud on nii, nagu lubatud. Oma panus on meie majal ka valdkonna arengusse — selle uurimise käigus on kaitstud kuus bakalaureuse- ja magistritööd!

Millal oleks mõistlik mõelda energia tootmisele oma kodus?

Kui ehitate maja nullist, siis soovitan kaaluda kodust energiatootmist juhul, kui maja energiatõhususe ja hea sisekliima tagamiseks on suurem töö juba tehtud. See tähendab, et esmalt tasub energiatõhusa maja puhul mõelda korralike välispiirete ehitusele, heade akende paigaldusele ja ventilatsiooni sisseseadmisele ning liginullenergiahoone taseme saavutamiseks hakata mõtlema ka päikesepaneelide paigaldamise peale. Kuna meie pere maja on juba projekteeritud piisavalt energiatõhusaks, siis otsustasime panna sinna vaid nii palju päikesepaneele kui vaja, et muuta oma kodu nullenergiamajaks. Teisisõnu, et suudaksime toota nii palju energiat, kui maja aasta jooksul vajab. Paneelide paigaldamine käis mugavalt, sest liitumine võrguga ja lepingu sõlmimine elektri tagasimüügiks Eesti Energiale oli kiire ja sujuv.

Kuidas energiatootmine reaalses elus välja näeb?

Reaalsuses tähendab see, et suvel müüme oma toodetud elektrit võrku ja talvel ostame võrgust juurde. Kuigi vahel mõeldakse, et Eestis on päikest vähe, siis üle 50 aasta Tõraveres toimunud päikesekiirguse mõõtmised näitavad, et meil Eestis on päikest sama palju kui Kesk-Saksamaal. Ja Saksamaa on omakorda ühe elaniku kohta suurim päikeseenergia kasutaja Euroopas. Seega võib öelda, et kevadel ja sügisel toodavad meie päikesepaneelid sama palju energiat kui Saksamaal ja suvel isegi natuke rohkem kui Lõuna-Euroopa riikides, sest sealsed temperatuurid on päikesepaneelide tootlikkuse jaoks kuumade ilmade korral isegi liiga kõrged, samas talvel on aga tootlikkus olematu. Kindlasti on oluline ka see, et paneelid oleksid suunatud lõuna poole, paigutatud õige nurga alla ning et nende peale ei langeks näiteks puude varje.

Millele veel peaks energiatõhusat kodu planeerides mõtlema?

Ära tuleks kasutada vaba soojust ja päikest ning arvestada geograafilise asukoha puhul ka ilmakaartega. Näiteks meie kodus jäävad lõuna poole suunatud aknad aasta jooksul energia mõttes plussi — neist tuleb rohkem soojust sisse, kui aasta jooksul välja läheb. Samas, põhja pool võiks olla aknaid võimalikult vähe. Oluline on pöörata tähelepanu ka korralikule soojustagastusega ventilatsioonile ja inimsõbralikele ehitusmaterjalidele — näiteks meie kodus on tänu sellele terve aasta jooksul sama temperatuur, õhuniiskus ja CO2 tase, mille tulemusel on ruumides viibida hea. Tavahoones on suvel pigem soe ja niiske, talvel aga kuiv. Lõpuks hakkab see ka tervisele kehvasti mõjuma. Näiteks koolimajas, kus õhk on kuiv ja pole korralikku ventilatsiooni, väsivad lapsed ära ja jäävad uniseks. Sellepärast propageerin nüüd energiatõhusate hoonete kasutuselevõttu ka lasteasutuste puhul, et lapsed poleks nii väsinud ning saaksid heades tingimustes koolis ja lasteaias käia.
Põlvasse kerkiv uus riigigümnaasium on esimene liginullenergiahoonena ehitatud kool Eestis ja seal on just neid tingimusi arvestatud — klassiruumide aknad on projekteeritud lõuna poole ning sinna on kavandatud ka kõrge soojustagastusega ventilatsioonisüsteem. Võimaluste piires on kasutatud ka looduslikke materjale, et tagada hea sisekliima. Usun, et pigem on mõistlik selliste objektide ehitusse natuke rohkem investeerida ja hoida kokku hilisematelt kuludelt, sest pole vaja teha eraldi jahutussüsteemi ja ka küttekulud kujunevad madalamaks.

Mida peaks arvestama energiatõhusa maja projekti koostaja ja ehitaja valimisel?

Oluline on see, et hoone tulevane omanik teeks arhitektidega palju koostööd ning et kõik võimalik saaks selgeks vaieldud enne projekti valmimist, sest pärast millegi ümbertegemine on väga kallis. Pigem võtta rohkem aega ja näha vaeva juba projekteerimise käigus. Sest kui juhtub nii, et on kiire, nagu ikka, ja projekteerimine toimub lühikese aja jooksul, siis ei saa süüdistada hiljem ainult arhitekti ja ehitajat. Süüdistada tuleb just hoone tellijat, kes ei andnud arhitektidele piisavalt aega, et jõutaks arusaamisele, mida tegelikult tahetakse. Aga eraisik, kelle jaoks on tegemist esimese majaga, ei pruugi ka ise veel teada, mida tahta — sellisel juhul peaks panustama heale arhitektile või hoopis mõnele olemasolevale projektile.

Milliseid müüte olete energiatõhusatest majadest kõneldes kohanud?

Ikka veel kardetakse Eestis teha majadele suuri aknaid ja arvatakse, et passiivmajades on pime, sest seal on vähe aknaid, need ei käi lahti ning et elektrikatkestuse korral on neis majades seega ka vähe õhku. Tegelikult on just vastupidi — ka meie majal on aknaid rohkem kui tavalises majas ja kõikides tubades käivad aknad ka lahti. Ning kui elekter peaks tõesti ära minema, siis vastupidi — kuna passiivmaja peab hästi sooja, siis võime ilma kütteta olla palju pikemalt kui tavamajas. Oma kogemuse põhjal soovitan kalli maasoojuspumba asemel kaaluda keskkütet või elektril töötavat õhksoojuspumpa. Kuna passiivmaja küttekulu on äärmiselt väike, ei tasu maasoojuspumbad ja muud taolised kallid lahendused reeglina ära.
https://www.energia.ee/et/kokkuhoid/blogi/-/blogs/2016/03/07/kuidas-luua-energiatohus-kodu-kogemusi-ja-nouandeid-kuldar-leisilt?utm_source=newsletter&utm_medium=e-mail&utm_content=1_uudis_ekirjas&utm_campaign=EE_infokiri_2016_03
2016

15 May 2016

Kaljulaid TJA-le: kui ühed eksperdid ei leia vastuseid, siis tuleb otsida paremad eksperdid !

Kaur Kajaki kommentaarid on par excellence näide sellest, milline pimedalt nõme ametnike ja bürokraatide riik Eesti oskab viimasel ajal olla.

"Miks, miks, miks (!) toimuvad kõik õnnetused lühikese aja jooksul ja mitmed neist saja meetri raadiuses? Miks just nüüd? Miks just siin? See on väga oluline küsimus. Sellele tuleb kindlasti vastus leida. Kui ühed eksperdid ei leia vastuseid, siis tuleb otsida paremad eksperdid. Ma tõesti loodan, et asi ei ole selles, et vaeste vene laste elud Koplis lihtsalt ei lähe jõukamasse keskklassi kuuluvatele Eesti riigiametnikele piisavalt korda," kirjutas Põhja-Tallinna vanem Facebookis.

Ma vihastan väga harva. Aga eile õhtul ma vihastasin.
Ma väga vabandan, et selline pikk jutt, aga selle peab ära rääkima.

Minu avalike suhete nõunik Maksim saatis mulle selle lingi Postimehe uudise juurde, mis räägib sellest, et me oleme linnaosas mures, et mitme lapse surmaga lõppenud gaasiõnnetuste põhjuste välja selgitamine võtab nii kaua aega. Esimene õnnetus Erika tänaval oli jaanuaris, teine märtsis, kolmas eelmistest 100 meetri kaugusel üleeile. Keegi endiselt ei tea täpseid põhjuseid. Maailmas on lennuõnnetusi, mille põhjused on kiiremini välja selgitatud.

Samas uudises on Tehnilise Järelevalve Ameti juhataja asetäitja Kaur Kajaki kommentaarid, mis minu meelest on par excellence näide sellest, milline pimedalt nõme ametnike ja bürokraatide riik Eesti oskab viimasel ajal olla.

Ei, ma ei aja seda asja poliitiliseks. Mind ei huvita selles küsimuses poliitika ja poliitikud üldse. Ma ei tea ja ei taha teada, millise ministri haldusalas TJA tegutseb ja kes kannab poliitilist vastutust. Poliitiline vastutus elusid ei päästa. Alustame sellest, et TJA teatas, et nad ei saa aru, mis uurimise tulemusi ma ootan, nemad on enda jaoks ammu selgeks teinud kõikide viimase aasta jooksul juhtunud gaasiõnnetuste põhjused. Minu jaoks uudis.



                                                          Kaur Kajak

Aga olgu peale. Ega siis selle linnaosa vanemat, kus on toimunud mitu traagilist õnnetust ja kes püüab oma piirkonna elanikke gaasiohutuse teemal teavitada, et õnnetusi ennetada, ei peagi ju tähtsa riigiameti uurimise tulemustest kuidagi informeerima.

Ilmselt ei näe seda ükski määrus ette. Mind ei huvita ka see, mida tõdeb lõpuks Politsei ja kohus ja see, kes nendes õnnetustes süüdi tehakse kui süüdi on tegelikult süsteemitus ja segadus ja teadmatus. Edasi. Kui kõik on nii selge, siis kus on järeldused? Kas nii jääbki?
Või me võtame ette ja hakkame otsustama, milliseid seaduseid tuleb muuta, kuidas järelvalvet tõhustada, kuidas elanikke aidata, et olukord muutuks, et sellised õnnetused oleksid erand ja mitte reegel. Lepime kokku, mida peab riik tegema, mida peavad omavalitsused tegema ja hakkame tööle. Edasi väite juurde, et põhjused on teada.

Tehnilise Järelevalve Ameti peadirektori asetäitja Kaur Kajak kinnitas, et kõikide viimase aasta jooksul juhtunud õnnetuste põhjused on välja selgitatud.

„Klassikaline kokteil, ehk ühed ja samad põhjused: vannituba on väga õhukindlaks ehitatud, ventilatsiooniavad on suletud, gaasiseade on oskamatult paigaldatud seda tööd mitte tundva inimese poolt, igasugune dokumentatsioon puudub,“ loetles Kajak.

Samas uudises tunnistab Kajak, et TJA jaoks on ainus lahendamata küsimus see, miks hakkasid sellised õnnetused just nüüd juhtuma. Miks näiteks kaks-kolm aastat tagasi vannitubades vingugaasiga seotud õnnetusi ei juhtunud amet täna seletada ei oska. Aga kuni see küsimus on lahendamata, siis kuidas saab öelda, et põhjused on lõpuni teada ja selged, case closed?

Oskamatu ehitustegevusega ja ventilatsioonisüsteemidega seotud probleemid on välja tulnud ka Põhja-Tallinna valitsuse pealekäimisel teostatud kontrollreidide käigus. Selliseid maju on meil ja mujal. Igal pool.

Miks, miks, miks (!) toimuvad kõik õnnetused lühikese aja jooksul ja mitmed neist saja meetri raadiuses? Miks just nüüd? Miks just siin?

See on väga oluline küsimus. Sellele tuleb kindlasti vastus leida. Kui ühed eksperdid ei leia, siis tuleb leida paremad eksperdid. Ma tõesti loodan, et asi ei ole selles, et vaeste vene laste elud Koplis lihtsalt ei lähe jõukamasse keskklassi kuuluvatele Eesti riigiametnikele piisavalt korda. Väga loodan, et asi ei ole selles.

http://www.pealinn.ee/koik-uudised/kaljulaid-tja-le-kui-uhed-eksperdid-ei-leia-vastuseid-siis-tuleb-n169251


08 May 2016

Finestum Ehitusekspertiisid: Kui tihti peaks tegema müramõõdistusi tootmistsehhis?

Täpsema teabe saamiseks, mis ettevõtte töökeskkonnas toimub, on kasulik töökeskkonnas mõõta erinevate seal esinevate ohutegurite, sealhulgas müra parameetrid. Ideaalis võiks toimuda esimesed müra mõõtmised juba enne tootmise alustamist ja enne kui töötajad müra keskkonnas tööle hakkavad.

Vabariigi Valitsuse 12.04.2007. a määruse nr 108 «Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord» § 9 lõige 2 sätestab, et mõõtetulemused peavad olema jälgitavad mõõteseaduse tähenduses, mõõtmised peavad olema täpsed. Mõõteriistad peavad olema kalibreeritud, mõõtja peab olema pädev kes oskab ka mõõteriistaga saadud tulemus intepreteerida ja neid võrrelda õigusaktis või standardis antud normidega.

Müra mõõtmisel ei ole oluline mitte ainult müratase (detsibellid) vaid ka müra sagedus. Mida rohkem infot mürataseme ja müra sageduse kohta on, seda paremini on võimalik töötajat müra eest kaitsta. Vajadusel siis ka soetada sobivad kuulmiskaitsevahendid ja ning viia läbi vajalikud ümberkorraldused töökeskkonnas.
Korraldades müra mõõtmisi tuleks teostada müra mõõtmist mitte ainult neil töötamiskohtadel, kus esialgne mürallikas paikneb vaid ka eemalasuvatel tööpostidel. Ka seal võib müratase ületada ettenähtud tasemeid.
Kindlaid ajavahemikke, mille tagant tuleks müra uuesti mõõta, seadustega ja määrustega kehtestatud ei ole. Müra mõõtmist tuleb korrata, kui müraolukord vastaval töökohal on muutunud.

Finestum Ehitusekspertiisid OÜ
www.termo.ee